At the ESAK 2025 conference Human Beings in the Age of Technological Disruption (09.05.2025), several members of the CIRIC research group took part in discussing issues related to child participation. In collaboration with Tallinn University of Technology and the University of Tartu, CIRIC organized the session “Children’s Well-Being, Voice and Right to Participation”.  The conference webpage is available HERE

***

ESAK 2025 konverentsil “Inimene tehnoloogiliste murrangute ajastul” (09.05.2025) osalesid mitmed CIRICu uurimisrühma liikmed aruteludes, mis käsitlesid laste osalusega seotud teemasid. Koostöös Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooliga korraldas CIRIC sessiooni pealkirjaga “Laste heaolu, hääl ja osalusõigus”. Konverentsi veebileht on kättesaadav SIIN.

ESAK 2025 sessiooni „Laste heaolu, hääl ja osalusõigus“ põhisõnumid

Sessiooni eestvedajad: Karmen Toros (TLÜ, CIRIC), Oliver Nahkur (TÜ), Koidu Saia (TalTech, CIRIC)

Oliver Nahkur (TÜ) tutvustas rahvusvahelise laste heaolu uuringu tulemusi, mis põhinesid 2021. aastal kogutud andmetel ligi 20 000 lapselt vanuses 9-13 aastast 16 riigist. Uuring käsitles subjektiivse heaolu muutusi COVID-19 pandeemia ajal. Eesti andmed näitasid, et heaolu langus oli levinum tüdrukute seas, eriti neil, kellel esines suuremat kooliärevust ja madalamat tajutud kompetentsust. Nahkur rõhutas, et kvantitatiivsetes andmetes tuleb näha ka varjatud mustreid: osadel lastel paranes pandeemia ajal tunnetatud heaolu, eriti neil, kellel oli varem raskusi koolikeskkonnas. Nende heaolutaju paranes tõenäoliselt seetõttu, et koolimured – nagu kiusamine või stress – leevenesid distantsõppe tõttu. Ettekande teises pooles tutvustas ta lapse haavatavuse kontseptuaalset raamistikku. Eesti laste puhul näitas haavatavuse-sitkuse indeks, et enamik jäi „mõõdukalt sitkete“ või „mõõdukalt haavatavate“ kategooriatesse, samas kui „väga sitkete“ osakaal oli võrreldes mõne teise riigiga tagasihoidlikum. Tulemused on avaldatud avatud ligipääsuga raamatus Wellbeing During the Pandemic (2025).

Marju Medar (TLÜ) ja Kersti Kõiv (TÜ) tutvustasid Võrumaal viies omavalitsuses läbi viidud tegevusuuringu tulemusi (2022-2024), mille eesmärk oli välja töötada ja käivitada koolist väljalangenud ning väljalangemisohus noorte toetamiseks toimiv võrgustikutöömudel. Väiksemates omavalitsustes on suur väljakutse piiratud rahalised ja inimressursid. Lahendusena loodi kahetasandiline võrgustikumudel: esiteks koondab suurem võrgustik erinevate valdkondade spetsialiste, kes kohtuvad regulaarselt, jagavad infot ja arutavad juhtumeid; teiseks liigub info ja kogemus sujuvalt suure võrgustiku ja väiksemate kogukonnapõhiste võrgustike vahel edasi-tagasi. Olulise ressursina rõhutati huvitegevuse kättesaadavust kogukonnas ning noorsootööd kui lahutamatut osa lapse ja noore heaolu toetamisel – nii ennetavas kui ka sekkumist vajavas töös.

Keiu Virro (TLÜ) käsitles oma ettekandes teatrikogemuste mõju erivajadustega noortele ning ligipääsetava kultuuri vajadust ja võimalusi. Ettekanne tugines nii rahvusvahelistele uuringutele kui ka kahele Eesti näitele – Miksteatri rännaklavastusele „Mu meel unus mägede taha“ ja Estonia lavastusele „Tajuleebe tantsulugu“. Kuigi Kultuuri arengukava 2021-2030 järgi peab kultuur olema ligipääsetav kõigile, sealhulgas erivajadustega inimestele, on Eestis ligipääsetavaid kultuurisündmusi endiselt väga vähe. Erivajaduste spekter on lai ning ligipääsetavus nõuab mitmetasandilist ja sihitatud lähenemist. Uuringud näitavad, et teatrikogemused võivad toetada erivajadustega noorte emotsionaalset, sotsiaalset ja kognitiivset arengut, suurendada eneseteadlikkust ja iseseisvust ning tugevdada kogukondlikku sidusust. Kultuur ei ole vaid arengu vahend – kultuur on inimõigus ja väärtus iseeneses. Samas rõhutas Virro, et paljudel noortel puudub jätkuvalt ligipääs kultuurile – küsimus ei ole ainult juurdepääsus, vaid ka selles, milline kultuur ja kellele.

Helen Saarnik (TLÜ) tutvustas oma doktoritöö raames valminud uuringut, mis käsitleb lapse osalusõiguse rakendamist asendushooldusele paigutamise protsessis lastekaitsespetsialistide vaates, kasutades Lundy (2007) osalusmudelit. Ettekandes toodi esile viis lapse osalust kujundavat diskursust: õiguslik-paternalistlik, võimudiskursus, eksperdikeskne, neoliberaalne ja skeptiline. Need diskursused peegeldavad, kuidas spetsialistide tõlgendused lapse pädevusest, usaldusväärsusest ja vajadusest kaitse järele mõjutavad lapse osalusvõimalusi. Osalust nähakse tihti formaalsena, selle mõju on piiratud ning osalus sõltub täiskasvanu hinnangust, mitte lapse universaalsest õigusest. Takistustena toodi esile nii struktuursed tegurid kui ka suhtepõhised raskused. Ettekande keskne sõnum oli, et lapse osalus ei tohi olla tingimuslik, vaid see peab olema sisuline, pidev ja toetuma usalduslikele suhetele. Osalus peaks olema universaalne õigus, mitte täiskasvanu poolt määratud privileeg.

Karmen Toros (TLÜ, CIRIC) ja Koidu Saia (TalTech, CIRIC) käsitlesid lapse osaluse arengut ajas, tuginedes CIRIC uurimisrühma teadustöödele ja praktikaanalüüsidele. Mineviku vaates toodi esile, et lapsed on lastekaitsesüsteemis olnud üldjuhul passiivsed kõrvalvaatajad – nende arvamust on küsitud harva või formaalselt, eriti nooremate laste puhul. Lapse osalus jäi sageli tahaplaanile ka kriisiolukordades, näiteks COVID-19 pandeemia kontekstis. Tänaste arengutena rõhutati lapse tähendusliku osaluse toetamist läbi spetsialistide tööheaolu väärtustamise ning parimatele praktikatele keskendumise. Esile tõsteti lastega töötava spetsialisti heaolu tähtsust – lapse osalusõigus saab praktikas teoks vaid siis, kui spetsialisti heaolu on toetatud ja süsteemis valitseb väärtuspõhine juhtimine.Tulevikuvaates tutvustati CIRICi viiesuunalist tegevusraamistikku, mis hõlmab lapse õigusi, heaolu ja jätkusuutlikkust, professionaalset praktikat ja haridust ning poliitikakujundamist. Fookuses on rakenduslik teadustöö, mis toetab süsteemseid muutusi praktikates ja poliitikates ning aitab arendada spetsialistide pädevust laste õiguste rakendamisel. Tähenduslik osalus on väärtuspõhine, suhetele toetuv ja süsteemselt mõtestatud lähenemine, mille eesmärk on tugevdada laste häält ja õigusi nii individuaalsel kui ka ühiskondlikul tasandil.

Dagmar Kutsar (TÜ) rõhutas oma ettekandes, et lastelt kogutavad andmed ei ole pelgalt informatiivsed – need kannavad sügavat tähendust ja viitavad ühiskonna võimalikele tulevikusuundadele. Laste kogemustes peegelduvad sotsiaalsed muutused ning nende sõnumites on sageli tuleviku märgid, mida täiskasvanutel tuleb mõista, tõsiselt võtta ja mõtestada. Heaolu on suhtepõhine nähtus, mis tähendab, et lapse heaolu ei saa hinnata üksnes individuaalsete näitajate alusel – tuleb arvestada lapse suhteid peres, koolis ja kogukonnas. Seetõttu tuleb andmeid koguda mitte ainult lapselt, vaid ka teistelt olulistelt osapooltelt, mõista konteksti ja tähendusi. Kaasaegsete lasteuuringute üks suurimaid väljakutseid on mõista lapsepõlve kui siin-ja-praegu kogetavat eluetappi, mitte üksnes tulevase täiskasvanu eeldust. Lapsed ei ole ainult muutuste vaatlejad – nad on nende elluviijad. Peegeldades Itaalia pereterapeudi Maurizio Andolfi mõttelaadi rõhutas Dagmar Kutsar lapse heaolus suhete ja süsteemse konteksti tähtsust – „rohkem tähelepanu suhtele, vähem üksnes kaitsmisele.“

Mai Beilmann (TÜ) käsitles oma ettekandes laste kaasamisega seotud eetilisi ja metodoloogilisi dilemmasid sotsioloogilistes uuringutes, rõhutades, et lapse uuringus osalemine on osa tema osalusõigusest ning on talle on vajalik luua võimalus oma hääle kuuldavaks tegemiseks. Lapse õiguste konventsiooni artikli 12 kohaselt on igal lapsel õigus avaldada oma arvamust teda puudutavates küsimustes – see õigus kehtib ka haavatavamate laste puhul. Ometi jäävad just nemad tihti uuringutes alaesindatuks, mis suurendab riski, et kujuneb „hegemooniline lapsepõlvekogemus“, mis ei kajasta mitmekesiseid reaalsusi. Küsimus pole selles, kas lapsi uurida, vaid kuidas teha seda eetiliselt, last mitte kahjustades. Täiskasvanul – uurijal – jääb alati vastutus, kuid oluline on luua kontakti lapsega, kasutada lapsesõbralikke meetodeid ning astuda võimalikult võrdsesse suhtesse, kus ka uurija toob esile oma inimlikkuse ja haavatavuse. Ettekandes juhiti tähelepanu ka sellele, et laste uurimine ei tohiks jääda pelgalt teadmiste kogumiseks – see peab aitama kaasa nende heaolu parandamisele. Uuring on sekkumine ja selle tulemused peaksid pakkuma lastele ka midagi tagasi.

Sessioon võtsid kokku Aive Pevkur (TalTech), Dagmar Kutsar (TÜ), Mai Beilmann (TÜ), Liana Iila (TLÜ) ja Karmen Toros (TLÜ, CIRIC), arutledes paneeldiskussioonis laste uuringute võimaluste ja nendega kaasnevate eetiliste ning praktiliste väljakutsete üle.

Paneeldiskussioonis toodi esile kaks olulist lasteuuringutega seotud väljakutset. Esiteks rõhutati vajadust spetsialiseeritud sotsiaalteaduste eetikakomitee järele, mis on pädev hindama ka lastega seotud uuringuid. Praegused eetikakomiteed on ülesehituselt ja koosseisult erinevad, mistõttu ei pruugi nende otsused tagada piisavat legitiimsust ega eriteadmisi laste uurimise eetiliste nüansside osas. Teise väljakutsena käsitleti andmete kogumist lastelt: tõstatus küsimus, kas laste hääl võib jääda kaotsi kaudsete esindajate – nagu vanemate või spetsialistide – kaudu, mis piirab vahetut juurdepääsu laste kogemustele ja tõlgendustele. Diskussiooni kontekstis viidati ka õiguslikele arengutele: teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse (TAIKS) eelnõu on riigikogus teisel lugemisel ning see võib tulevikus tuua kaasa muudatuse, mille kohaselt alandatakse vanusepiiri, millest alates võivad alla 18-aastased noored anda iseseisvalt nõusoleku teadusuuringutes osalemiseks.

Sessiooni „Laste heaolu, hääl ja osalusõigus“ keskseteks märksõnadeks kujunesid: lapse hääl ja kogemus kui teadmiste allikas, tähenduslik ja toetatud osalus, suhtepõhine heaolu, eetiline vastutus laste uurimisel ning süsteemne ja kaasav praktika.